Hokkaido kõrvits UCHIKI KURI, maheseeme, pärandsort

Cucurbita maxima

Hokaido kõrvits (kutsutakse ka apelsinkõrvits, pähkelkõrvits) sobib hästi maitsvaks lisandiks praetuna koos ingveri, küüslaugu ja šallottsibulaga, millele on seejärel lisatud kanapuljongit, riisiveini ja pisut suhkurt. Alandada kuumust ning küpsetada kuni kõrvits on pehme ja klaasistunud.

UCHIKI KURI kõrvitsaseemned külvatakse mulda sisetingimustes aprillist maini, väljas maikuus.

Hoida niiske ja umbrohuvaba. Saak valmib septembrist oktoobrini. Korjata enne esimeste öökülmade saabumist.

Kõrvitsa vili – see on kõige suurem mari. Kõrvitsa vilju ei tarvitata mitte ainult toiduks, vaid neist tehakse ka toidunõusid, anumaid vedelike hoidmiseks ja muusikainstrumente. Kuid ennekõige on kõrvits üks parematest toiduainetest. Kalorite poolest on ta võrdne lillkapsaga. Kõrvitsa viljalihas on 25% kuivainet, kuni 20% tärklist, kuni 15% rasva. Kõrvitsas on palju pektiinanet. Kõrvitsas on rohkem kui teistes köögiviljades rauda, sellepärast on ta soovitav kehvveresuse puhul. Peale selle on kõrvits tõeline vitamiinide E,T,C.B1, B2, B5 ja karotinoidide allikas. Kõrvitsat kasutatakse toiduks toorelt, teda küpsetatakse, praetakse, aurutatakse, hautatakse. Kõrvitsast tehakse jooke, keedist, sukaadi. Kõrvitsa viljad on suurepärane toit loomadele. On leitud, et kõrvitsa viljaliha soodustab seedekulgla tegevust, reguleerib ainevahetust. Teda soovitatakse toorel või hautatud kujul haigetele, kes kannatavad südameveresoonte haiguste all, tursete puhul, maksa- ja neeruhaiguste puhul, ainevahetushäirete puhul ja kõhukinnisuse korral. Väikestes kogustes kõrvitsamahla tarbimine aitab unetuse vastu. Kõrvitsaseemneid on ammusest ajast kasutatud paelusside väljaajamiseks. Kõrvits säilub talvel hästi isegi hariliku toatemperatuuri juures. Seejuures on kõrvits vitamiiniallikaks, kui teisi värskeid köögivilju enam pole. * Kõrvits on üheaastane taim. Tema väät on roomav või sirge (põõsasvormidel). Pikavõrselistel vormidel on võrsed 2 – 5 meetri pikkused. Lehed on suured. Pikkade leherootsudega. Õied on eri soolised, tugeva lõhnaga. Tolmukad on rasked, tuulega tolm ei levi, tolmutamine toimub põhiliselt mesilaste abil. Viljade pealispind on sile, ribiline, kühmuline või tüükaline. Viljaliha mahlane, paks. Viljaliha värvus hele kreemjast oranþini. Kõrvits on soojalembeline kultuur kuid vähem soojalembene kui kurk. Tema seemned hakkavad kasvama +14°C juures. Heaks kasvuks ja arenguks on vajalik +25+28°C sooja. Üsna hästi kasvab ka +20+25°C juures. Öökülmi, isegi väikseid, ei talu üldse. Istutamisel külma pinnasesse, hakkab juurestik mädanema ja hukkub. Taimedel on suur lehestik, nad tarvitavad palju vett, seetõttu on vajalik kastmine. Kasta tuleb rohkesti (10-15 liitrit taime kohta), eriti võrsete kasvamise ja viljade moodustumise ajal. Kõrvits vajab viljakat mulda. Tuleb märkida, et mõningad kõrvitsa juured tungivad 2-3 meetri sügavusele. Põhiline juuremass on peamises kihis (20-25 cm). Kõrvitsale jäetakse soojemad, põhjatuulte eest kaitstud piirkonnad aias, kus on orgaaniliste väetiste ja mineraalainete poolest rikas muld. Kasvab paremini saviliiv, liivsavi, turba ja mustmuldadel. Ei talu savipinnast ja soostunud maad. Pole soovitav panna lupja otse kõrvitsa alla. Kõrvitsa soovitavad eelkultuurid on kapsas, sibul, kartul, juurvili. Tema eelkultuuriks ei tohi olla kurk, kabatšokk ja patisson. Kõrvits on valguslembene kultuur. Kasvab ja areneb hästi päikesepaistelises kohas. Varjulises kohas saak väheneb ja viljade kvaliteet halveneb. ­

Kasvatusnipid
• Kasvata kõrvitsataimed ette, selleks pista seemned aprilli lõpus või mai alguses 3–4 cm sügavusele mulda. Seal nad idanevad u 20 ºC temperatuuri juures u 6–7 päeva. Ettekasvatusperiood kestab u 3 nädalat.
• Avamaale saab taimed istutada alles pärast öökülmaohu möödumist, tavaliselt juuni alguses. Kasvukoht vali soe ja päikseline.

• Enne väljaistutamist tuleks taimi soojadel päevadel õuetemperatuuriga harjutada. Peale istutamist võiks neile alguses ka õhtuks, samuti tuulise ilmaga katteloor peale panna, sest kõrvits on väga tuuletundlik.

• Katteloor tuleb kindlasti hiljemalt õitsemise alguseks eemaldada.

• Istuta taimed, millel on 3–4 pärislehte, viljakasse mulda. Kaeva peenrasse 50–60 cm läbimõõduga augud, kuhu vala ämbritäis komposti, ning kata see omakorda august pärit mullaga. Tekkinud kuhjale võibki istutada kõrvitsad.

• Kasvukohale istuta taimed veidi sügavamale, kuni idulehtedeni mulda. Õige istutuskauguse leiad seemnepakilt.

• Kasta kõrvitsataimi vastavalt vajadusele soojemapoolse veega, kuna nad ei talu hästi põuda. Pea meeles, et kõrvits ei talu mulla liigniiskust ja seisvat vett, seega ära kastmisega üle pinguta.

• Vajadusel väeta kõrvitsaid kasvuperioodil mõne orgaanilise väetisega.

• Kõrvitsad on risttolmlejad. Emasõite areng, tolmlemine ning viljade kasv toimub ainult juhul, kui ka öösel on temperatuur on üle 10 °C.

• Erilist rohimist kasvukoht ei vaja, sest kõrvitsa suured lehed katavad maapinna ja takistavad sellega umbrohu vohamist.

Pane tähele!
Kuna kõrvits vajab hästi viljakat mulda, kasvatatakse teda tihti kompostihunnikus. Lisaks

vajab ta päikesevalgust – kui kompostihunnik on varjulises kohas, siis seal ta erilist saaki ei anna. Veel peab arvestama kõrvitsa aplusega – ta sööb kompostihunnikust kõik toitained ära. Hiljem ei ole sellest hunnikust võetud kompostiga mõtet aiamaad väetada, sest see on liiga lahja.

Saagikoristus
• Et saaki saada, jäetakse suureviljalistel sortidel kasvama 3–6 vilja taime kohta ehk ühe kõrvalharu kohta 1–2 vilja. Väikeseviljalistele sortidele võib rohkem vilju jätta.
• Lisaks viljade kärpimisele võib kärpida ka kõrvalharusid ning viljade intensiivse kasvu ajal ka peavart. Kärpimisel peab peale vilja jätma varrele vähemalt 3–4 lehte ning kärbitud viljavarre otsa võib katta mullaga.
• Suurematele viljadele võib kaitseks alla panna lauatüki.
• Kõrvitsa viljad on valminud, kui viljavars on kuivanud ning koor tugevnenud.
• Säilitamiseks mõeldud talikõrvitsad koristatakse täisküpsuse faasis kuiva ilmaga enne öökülmade saabumist.
• Igale viljale tuleb jätta vähemalt 10 cm pikkune viljavars. Samuti jälgida, et ei kahjustataks kõrvitsa koort ega teda muul moel ei muljutaks.
• Kõrvitsat saab säilitada mõnest nädalast mõne kuuni.

Paar nädalat võib valminud kõrvitsaid hoida toatemperatuuril, kuid hiljem säilivad nad paremini 10–13 kraadi juures.
​Allikas: Nipiraamat