Eesti rahvuslill Rukkilill, maheseeme

Centaurea cyanus

Kes ei teaks, et rukkilill on meie rahvuslill. Selleks valiti ta 1968. aastal. Rukkilille kasuks rääkisid väga lai tuntus ja armastatus rahva hulgas, teda on läbi aegade hästi tundnud kõikide Eesti piirkondade elanikud. Tuntuks on rukkilill saanud seetõttu, et ta kasvab peamiselt taliviljapõldudel. See võib tunduda küll veidi imelik, kuid meie rahvuslilleks on umbrohi. Umbrohuna talirukkis ja talinisus on ta lastele rõõmuks ja põllumeestele nuhtluseks. Lapsed punuvad tast kauneid pärgi koos härjasilmadega ja toovad tuppa imeilusaid lõikeõisi. Pereisad ei suuda aga temast kuidagi lahti saada.

Miks siis on rukkilillest kui umbrohust nii raske vabaneda? Seepärast, et rukkilille eluviisid on aastatuhandete jooksul muutunud väga sarnaseks tema kaaslase rukki või talinisu omadega. Kõigepealt valmib enamik rukkilille seemneid koos rukki seemnetega. Vilja koristades satuvad viljaterade hulka ka rukkilille seemned. Teiseks on rukkilille seemned sarnased rukkiteradega ja nii on neid raske üksteisest eraldada. Tõsi, rukkilille seemnetel on kahvatupruunid lendkarvad ja nii võivad need levida ka tuule, loomade ja vee abil. Üks olulisemaid sarnasusi rukkilille ja rukki eluringis on aga see, et mõlema seemned idanevad sügisel ja elavad talve üle noorte taimede või idanditena. Seega võib rukkilille pidada isegi kaheaastaseks: esimesel aastal kasvavad augustis või septembrikuus idanenud seemnetest noored taimed, kes teisel aastal kasvatavad kõrge harunenud varre, millel puhkevad kaunid õied.
 

Olgu rukkilill kasvõi umbrohi, kuid igal juhul on ta meie viljapõldude kõige kaunim lill. Tema ilu ei jäta ilmselt külmaks mitte kedagi. Lausa hämmastavalt rahustavalt ja muremõtteid peletavalt mõjuvad tema taevassinised mõne sentimeetrilise läbimõõduga õisikud. Just nimelt õisikud, sest rukkilill kuulub tegelikult korvõieliste hulka ja seega on tema õied koondunud korvõisikusse. Kuid rukkilille korvõisikud erinevad tunduvalt enamike teiste korvõieliste õisikutest. Erinevus tuleb sellest, et rukkilille õisikute serval olevad äärisõied on lehtrikujulised. Huvitav on ka see, et need õied on üksnes mesilaste ligimeelitamiseks, neist ei arene seemneid ja neis pole ka õietolmu. Mesilastele pakuvad aga rukkilille õied rikkalikult mesimagusat nektarit. Õisiku keskel asuvad putkõied, millest arenevad seemned ja milles on ka normaalsed tolmukad.

Peale selle, et rukkilill kaunistab meie põlde, on paljud tema ilusad vormid leidnud kasutamist ka iluaedades. Nii võime vahel kohata isegi roosa- või valgeõielist rukkilille, ehkki kõige soojema tunde jätab südamesse ilmselt puhassinine tavaline rukkilill. Muide, värvuse muutust võib märgata ka vananevates rukkilille õites: nad muutuvad rohkem lillakaks.

Kuid rukkilill pakub muudki peale ilu ja mee. Tema erksavärvilistest õitest saadakse sinist värvi. Sageli on ta tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse tema siniseid kroonlehti. Need tuleb kuivatada kiiresti varjulises kohas õhukese kihina. Kiiresti seepärast, et sinised õied kipuvad muidu mustaks ja väärtusetuks muutuma. Rukkililleõitest saab hea kompressi väsinud või põletikulistele silmadele. Rukkililleõisi pannakse vahel ravimtee sisse lihtsalt selleks, et tee välimus ilusamaks muuta, vahel aga ka selleks, et soodustada uriini- või sapieritust. (Allikas: bio.edu.ee)