Kõrvenõges, tavaseeme

Urtica dioica

Häid omadusi on sellel tigedavõitu taimel uskumatult palju. Temast on kasu nii aias kui köögis ja ka mujal inimese elus. Nõgeseleotisega saab tõhusalt tõrjuda taimekahjureid ja haigusi, rohke lämmastikusisalduse tõttu on leotis hea väetis ning paneb komposti hoogsalt käärima. Kõrvenõges meelitab aeda lepatriinusid jm kasulikke putukaid.

Kõrvenõgest peetakse koguni kõige tähtsamaks söödavaks taimeks, tema vitamiini- ja toitainetesisaldus on suurem kui mis tahes tuntud aiaviljal. Seejuures on kõrvenõges ka väga maitsev: tuletage meelde, kui hõrgult maitseb keedetud muna ja rõõsa koorega nõgesesupp! Esimese saagi annab kõrvenõges kevadel väga varakult, just siis, kui inimese vitamiinipuudus on pärast pikka talve kõige suurem. 

Eestis kasvab looduslikult ka raudnõges (Urtica urens). Selle liigi eriliselt valusat kõrvetust on tundnud kõik, kes peenraid rohinud. Kõrvenõgest ja raudnõgest tasub osata eristada, sest esimene on väärtuslik tarbetaim, teine tüütu umbrohi. See pole kuigi raske. Kõrvenõges on suur (kõrgus kuni 150 cm), tugev ja tumedate hallikasroheliste lehtedega, raudnõges väike (kuni 50 cm), õrn ning puhasroheline. Kõrvenõgese lehed on pikalt teritunud tipuga, raudnõgesel ümaramad ning tihedalt kaetud väikeste kõrvekarvadega. Kõrvenõges on püsik, raudnõges üheaastane taim.

Ürdipeenral aukohale

Kõige parem on kõrvenõgest aias ise kasvatada, et teda oleks alati külluses võtta. Siis on ka kindel, et ta kasvab puhtas keskkonnas.

Kõrvenõges armastab niisket rammusat ja kohevat mulda. Siis kasvab ta väga kiiresti. Puhmik laieneb hoogsalt, jõulised kollased risoomid moodustavad tiheda võrgustiku. Need paiknevad küll mullapinna lähedal, kuid neid on raske kätte saada.

Kui muld on liiga kuiv, kasvatab nõges liiga ruttu õisikuvarre, väärtuslikke võrseid saab aga vaid enne õitsemist. Nõgeselapil võiks mullapinna multšida, et säilitada ühtlast niiskust. Ka on soovitatud panna nõges kasvama väiksele mullakünkale, et risoomidel oleks rohkem ruumi levida.

Kõrvenõges eriti koduaeda ei tüki, pigem tuleb ta sinna tuua. Kaevake loodusest välja mõned risoomid. Istutatav risoomijupp peab olema umbes 10 cm pikkune ja paari pungaga. Kasvukohaks valige päikeseline paik.

Paljundada saab ka ladvapistikust. Jätke murtud ladva tippu 2–3 lehepaari, alumised lehed võtke ära. Juurutage nagu muid pistoksi kile all niiskes keskkonnas.

Uusi taimi saab ka külvates. Kõrvenõges on kahekojaline taim, seemneid kasvatavad vaid emastaimed. Neid on paras aeg koguda siis, kui nad on muutunud pruuniks. Võib külvata otse peenrale, kuid kuna nad idanevad nädal-kaks, teeb pealetungiv umbrohi külvi hooldamise tülikaks. Lihtsam on eelmisel suvel kogutud seemned külvata aprillis potti ja kasvatada taimed ette.

Aiaärides pole kõrvenõgese seemet märgata olnud, seda tuleb ise loodusest või tuttavate aiast suve teisel poolel otsima minna.

Kindad kätte!

Võrsed on kõige väärtuslikumad siis, kui nad on 10–15 cm kõrgused. Kui puhmikut pidevalt kärpida, tuleb noori kasve aina juurde ja saaki saab läbi suve. Vanad lehed pole nii väärtuslikud, need muutuvad karedaks, varred puituvad.

Nõgeseid korjama minnes on mõistlik kindad kätte panna, sest kogu taime maapealne osa on kaetud kõrvekarvadega. Katsudes karvakesed murduvad ja pritsivad välja kõrvetavat mahla, mis sisaldab muu hulgas sipelg-, äädik- ja sidrunhapet. Mahl on täiesti ohutu. Noored võrsed kõrvetavad nõrgemalt kui vanad, kuivatatud ja hautatud nõgesed ei kõrveta üldse.

Kui nõgesepuhmik kasvab liiga suureks ja kõrgeks, lõigake see maha. Mõne nädala pärast saab taas korjata noort rohelust.

Aias võib jõulise kasvuga kõrvenõges kergesti ülekäte minna ja rammusa mullaga paigas liigselt vohama hakata. Seda saab takistada, kui ümber kasvukoha kaevata piisavalt sügavale mulda mingi piire. Ka seemnete levikut tasub piirata, sest emastaimed kasvatavad neid rohkelt. Tuul levitab kuivanud vartele jäänud seemneid isegi talvel.

Lehetäide lõks ja lepatriinude paradiis

Kõrvenõgese noored mahlakad kasvud on lehetäide maiuspala. Neid koguneb sinna mahla imema paksu kihina. Tänu sellele saab kõrvenõgeseid aga kasutada püünistaimedena, kes meelitavad kahjurid endale ja päästavad muud aiataimed suuremast rünnakust.

Lehetäid on hea toit ka väikelindudele ja teistele kasulikele putukatele, näiteks lepatriinudele ja nende vastsetele. Peamiselt lehetäisid nad
söövadki ja on seejuures väga aplad. Meil kõige levinum – seitsetäpp-lepatriinu sööb päevas keskmiselt 100 lehetäid, lepatriinu vastne pistab nahka 100 lehetäi valmikut või 300 vastset.

Kui üks lehetäide kogum on hävitatud, võtavad lepatriinud kiirelt ette järgmise.

Lepatriinusid tasub aeda meelitada ja ka ise tuua, sest nad hävitavad lisaks kilptäisid, võrgendlesti, karilasi ning isegi lutikate mune.

Suvel võib nõgesed maha niita, et lepatriinud koliksid üle teistele taimedele. Nõgesepuhmiku noorendamiseks tasub seda niikuinii teha.

Tõmmis tõrjub ja väetab

Kõrvenõgese vängelt lõhnava leotisega pritsimine pidurdab lehetäide, porgandi-lehekirbu jt kahjurite ja haiguste levikut ning samas toidab taime lehe kaudu. Leotist võib kasutada ka lihtsalt väetisena, kallates seda juurtele. Porgandipeenrale võib leotist vabalt valada kastekannust.

Leotis tehke nii. Pange ämber tihedalt nõgeseid täis, neid võib ka väiksemaks hakkida. Pange peale telliskivi vm raskus, et varred veepinnale hõljuma ei tõuseks. Valage peale külm vesi, nii et see katab taimemassi. Kuna mõne päeva pärast hakkab leotis jälgilt haisema, katke anum kaanega ja hoidke elumajast kaugemal. Laske paar nädalat tõmmata.

Kui nõgesed on piisavalt ligunenud, võtke nad veest välja ja valage leotis tihedast sõelast läbi. Tugevamate taimede jaoks tehke lahus vahekorras 1:5, nõrgematele 1:10. Lisage lahusele veidi rohelist seepi, et see taimele paremini nakkuks. Pritsige aiapritsi või tavalise pihustiga, kindlasti töödelge ka lehtede alakülgi.

Nõgesepesto ja nõgeseõlu

Toiteväärtuselt peetakse kõrvenõgest võrdseks kartuliga, porgandist kaks korda ning spinatist kolm korda väärtuslikumaks. Erakordselt palju on kõrvenõgeses mineraalsoolasid, eriti rauda, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi. Rohkelt on ka C-, B-, E- ja muid vitamiine ning karotiini, mis muutub organismis A-vitamiiniks.

Kõrvenõgest on lihtne toiduks tarvitada. Tal on pole segavat kõrvalmaitset nagu mõnel muul loodusest korjatud taimel. Nõgeseleem meenutab maitselt lihapuljongit.

Kõrvenõgesest võib teha suppi, kotlette, seda võib lisada leiva- ja pirukatainale, kastmesse, ahjuvormi, pannkookidesse, omletile jne. Internetis surfates märkab, et mujal maailmas on kõrvenõgese kasutamine kokanduses väga popp. Võib leida igasuguseid põnevaid retsepte: näiteks võib kõrvenõgesest teha pestot, sufleed, isegi õlut!

Kõrvenõgese kergelt hautatud (või kuuma veega üle valatud) ja tükeldatud massi saab kasutada nagu hakkliha. Seda tasub väikeste portsjonitena panna ka sügavkülma, et talvel oleks vitamiini-, valgu- ja rauarikas roheline toidulisa omast käest võtta.

Kui kõrvenõgesed kasvavad väga rammusal mullal, nt komposti- või sõnnikuhunniku lähedal, siis hoidke pealseid enne tarbimist 3–4 minutit kuumas vees, et liigne lämmastik eralduks. Pikemalt ei maksa leotada, sest siis eralduvad vette ka C-vitamiin ja mineraalsoolad.

Kindlasti tasub kõrvenõgest ka talveks kuivatada. Kuiva nõgesepuru võib lisada toidule ja teha sellest teed.

Tervisetee ja ravivannid

Värsketest võrsetest tehtud tee puhastab verd, viib kehast välja jääkaineid, annab mitmeid vitamiine ja on üldtugevdava toimega. Võtke klaasi keeva vee kohta teelusikatäis peenestatud lehti, laske segul jahtuda ja jooge lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul.

Nõgese tarvitamisel peab aga teadma, et üle paari nädala järjest ei maksa seda teha, sest mõned nõgeses peituvad ained võivad rikkuda vere normaalset hüübimist.

Nõgesed aitavad ka välispidiselt. Nõgesevihaga vihtlemine ja nõgesevann leevendavad reumaatilisi valusid, juureleotise vann elustab vereringet. Hästi mõjub nõgeseveega pesemine tuhmidele ja väsinud juustele, nõgesemask soodustab juuste kasvu.

Allikas: Kaja Kurg, Maakodu