Natuke rukolast.

Paljud ilmselt ei teaks, mis taimega on tegemist, kui kasutada eestikeelset nimetust põld-võõrkapsas, kuna enamasti kutsutakse teda ikka rukolaks.
Rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja  püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse poolest suhteliselt sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem.

Mõlemad liigid kuuluvad ristõieliste sugukonda aga eri perekonda, ehk siis võõrkapsa ja liivsinepi perekonda.
Mõlemat on väga lihtne kasvatada. Sobib tavaline parasniiske aiamuld ja kasvukoht võib olla ka varjuline. Püsik võõr-liivsinep kasvab küll paremini kasvuhoones, on sedasi varasem ja ei lähe seal paksu lumikatte all hauduma. Liivsinepit võiks kasvatada ka maitsetaime konteinerites, ta on küllaltki dekoratiivne oma kõrgete õievarte ja kollaste õitega.

Rukola e põld-võõrkapsas on üheaastane, tema seeme idaneb väga kiiresti ja võrseid saab tarvitada juba paarikümne päeva pärast. Põld-võõrkapsast on ka väga hea praegu kevadel aknalaual kasvatada. Ta ei vaja palju valgust ja kasvab kiiresti, rahuldades nii meie kevadist vitamiininälga. Kastmisega ei tohi koonerdada aga ka liialdada. Muld peaks olema kogu aeg parajalt niiske.
Avamaal kasvatades võib suve jooksul teha mitu külvi paarinädalase vahega. Siis on kogu aeg võtta värskeid lehti, mis on maitsvamad ja väärtuslikumad.

Põld-võõrkapsas kasvab looduses mõnekümne sentimeetri pikkuseks, pottides kasvatamiseks eelistatakse aga lühivarrelisi sorte.
Toiduks tarvitatakse põhiliselt lehti, aga ka seemned on väga head toidu maitsestamiseks.
Rukolat võib lisada salatitele, võileivale ja ka soojadele roogadele, kuid seejuures tasub teada, et isegi lühike aeg kuumutamist muudab tema lõhna ja maitse märgatavalt nõrgemaks.
Värskelt rukolalehed eriti kaua ei säili, suurema koguse korral on abi kas lehtede kuivatamisest või sügavkülmutamisest.
Rukolat kasutatakse palju Vahemere maade toitudes.

Rohkem või vähem kibeka maitsega lehtedele annavad omalaadse lõhna orgaanilised lenduvad väävliühendid. Lehtede piprase, kibeka maitse tingivad nende söömisel ja seedimisel tekkivad sinepiõlid.

Salatitaimena on rukola üsna lahja suutäis: sajagrammine lehepunt annab vaid 25–35 kilokalorit. Vähene energiahulk tuleneb nii lehtede veerikkusest kui ka tagasihoidlikust süsivesikute, valkude ja lipiidide sisaldusest. Samas on põld-võõrkapsa lehtedes rohkelt kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Vitamiinidest on põhilised B-rühma vitamiinid ja vitamiin C ning  ka vitamiinid A ja E.  Mikroelementidest on rukolalehtedes arvestatavalt mangaani ja seleeni.

Rukolat on kasutatud ka ravimtaimena, tema värsketel lehtedel on mikroorganisme hävitav toime. Sissesöödult soodustavad lehed seedenõrede eritumist ja vee eemaldamist organismist.

Rukola salat

Kogus: kahele
Vaja läheb:
suurem kimp rukolat
1 tomat (keskmine või suurem)
väike kurk
peakapsast (mõned suuremad lehed või paar peotäit lõigutult)
1/2 spl äädikat
suhkurt
pipart
soola 

Haki rukola, tomat, kurk ja kapsas väikesteks tükkideks. Lisa äädikas, natuke vett. Sega läbi ja maitsesta suhkru, soola ja pipraga.

Mõnusalt mõrkjas ja vitamiinirikas salat!  Head isu!

Kasutatud allikad: U. Kokassaar Poes rukola, maakeeli põld-võõrkapsas, Eesti Loodus
K. Kurg  Mõru-mõnus rukola, Maakodu